et | en | ru

Suur-Kolkja Kogudus

Suur-Kolkja küla (ven Большие Кольки) asub Tartumaal Peipsiääre vallas Kallaste linna lähistel. Kolkja esmamainimine jääb aastasse 1592 (Kolko). Suur-Kolkjas asub pomoorlaste kogudus.

1802. aastal ehitati Kolkjasse puidust palvemaja. 1830. aastate alguseks oli koguduses üle 500 eri seisusest liikme. Kirikuõpetajateks olid 1830.-1840. aastatel Riia väikekodanlane Makar Vassiljev, Ignat Trofimov ja Pjotr Saveljev. Vanausuliste tagakiusamise ajal, 1830. aastate keskel konfiskeeriti palvemajast vanaaegsed raamatud, mis saadeti Pihkva vaimulikku konsistooriumi. Kirikuõpetaja P. Saveljev saadeti välja Wesenbergi (Rakveresse) ning anti politsei järelevalve alla. Siis pöördusid Kolkja vanasulised kuberneri poole palvega määrata neile uus kirikuõpetaja. Neile soovitati pöörduda ühisusu preestri poole.

Et vana palvemaja oli pikka aega kinni pitseeritud, muutus see kasutamiskõlbmatuks. Uue puitpalvela ehitasid pomoorlased Suur-Kolkjasse 1877. aastal, kuigi ametlik luba remontida vanu palvemaju ja ehitada uusi saadi alles 1883. aastal. Uut palvemaja kaunistasid iidsed Baraninite suguvõsale kuulunud ikoonid. 1891. aastal esitas palvemaja hooldaja Gurjan Fjodorovitš Baranin võimudele taotluse palvela uuendamiseks ning sai loa hoone vooderdamiseks laudadega, kuid nõudega säilitada ehitise välisilme. XIX sajandi lõpus elas Suur-Kolkjas ligi 300 vanausulist.

12. mail 1907. a registreeriti Suur-Kolkja pomoorlaste kogudus ametlikult Liivimaa kubermangu valitsuse poolt. Selleks ajaks oli selles 544 liiget. 1913. aastal teostati palvemaja kapitaalremont. Kuni 1914. aastani oli Suur-Kolkja koguduse esimees P. Baranin.

Eesti Vabariigis toimus koguduse ümberregistreerimine kahel korral – 1926. ja 1936. aastatel.

1928. aastal osalesid Suur-Kolkja koguduse delegaadid M. Savostkin ja P. Belov V vanausuliste kongressil, millel kogudus arvati Eesti Vanausuliste Liidu liikmeks. 1920. aastate lõpus – 1930. alguses oli Suur-Kolkja koguduses 505 liiget. Kirikuõpetaja oli M. Savostkin, esimees – F. Novožihhorev ja sekretär Z. Baranin.

1938.-1949. aastatel oli kirikuõpetaja Averjan Timofejevitš Matjuškov. Nõukogude perioodil registreeriti kogudus 16. veebruaril 1945. a nime all Kolkja Vanausuliste Kogudus. Kirikuõpetajaks jäi A. Matjuškov, esimeheks valiti Agafon Antonovitš Usanov. Koguduse liikmed elasid Suur- ja Väike-Kolkjas, Sohvijas ning Sipelgakülas. 1946. aasta lõpuks oli koguduses 573 liiget, 1947. aastal juba 587.

Pärast sõda pidasid kirikuõpetaja ametit Lavrenti Jefremovitš Grišakov (1949-1954), Anton Stepanovitš Sahharov (alates 1954), Minei Fjodorovitš Jelinkin (1961-1966), Ivan Ivanovitš Gorjunov (1970. aastatel), Agafon Antonovitš Usanov (1970. aastate lõpus). Lühikest aega pidas jumalateenistusi Aleksandr Lvovitš Murnikov; 1989.-2005. aastatel oli kirikuõpetaja Venedikt Davõdovitš Selgitski, kes valiti 1998. aastal ka Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu Vaimuliku komisjoni liikmeks.

1990. aastatel algas Suur-Kolkja kogukonnaelu taassünd. Erilist tähelepanu pööratakse noorte kasvatamisele vanausu vaimus. Suur-Kolkja koolis on sisse viidud õppeaine „Vaimne areng”, Marina Vladimirovna Avdejeva juhatuse all tegutseb lastekoor, mis esitab vanu vaimulikke värsse. Zoja Ivanonva Kutkina ja Anna Semjonovna Portnova õpetavad lastele kirikuslaavi keelt. 1998. aastal avati Suur-Kolkjas vanausuliste muuseum, mida juhatab Niina Baranina, varahoidja on A. Portnova. Pärast V. Selgitski surma ei ole kogudusel uut kirikuõpetajat, esimees on Jakov Sidorovitš Amelin.


 

Piirissaare Kogudus

Piirissaare pomoorlaste kogudus paikneb Piirissaarel Tartu maakonnas. Vanimat saare asustust dateeritakse 1370. aastaga ning seda Saareküla (ven Желачек, Желачко) nime all. Dorpati piiskopkonna ajal oli Piirissaar jagatud Dorpati ja Pihkva vahel. Pärast Põhjasõda läks üks osa saarest (Piiriküla, ven Межа) Liivimaa kubermangule (Kastre mõisale), teine osa (Saareküla) Pihkva kubermangule.

Esimesed arhiivimaterjalid Piirissaare vanausuliste kohta ja palvemajast Piirikülas jäävad aastasse 1802. 1833. aastaks elas seal 144 eri seisustest vanausulist ja 132 Kaste mõisa pärisorja. Saarekülas oli 30 eri seisusest vanausulist ja 31 pärisorja. Ühtekokku oli Piirissaarel 337 vanausulist. 1836. aastaks kasvas vanausuliste arvukus Piirikülas 347 inimeseni, Saarekülas aga kahanes 13 inimeseni. Võib arvata, et selline vanausuliste arvukuse vähenemine oli seotud üleminekuga õigeusku või ühisusku. Palvemaja asus Piirikülas. Vaatamata kaugele Piirissaare kaugele asukohale puudutasid Nikolai I aegsed repressioonid ka seal elanud vanausulisi. Nii võeti 1856. aastal Piiriküla vanausulisel V. Korotkoval väevõimuga ära lapsed ja ristiti ümber õigeusku. 1861. aastal avasid vanausulised omavoliliselt saarel veel kaks palvemaja. Üks asus Piirikülas Jemeljan Vassiljevi majas, teine Kastre mõisa sadamas Leonti Pertovi majas. Mõlema palvela kirikuõpetaja oli Trofim Lavrentjev. Kui kubermangu võimud sellest teada said, palvemajad suleti, L. Petrovile ja T. Lavrentjevile tehti vali noomitus. Sellest hoolimata ehitati kahe aasta pärast Piirikülasse plekk-katusega puitpalvela, mille pindala oli 120 m2 ja mis mahutas 400 inimest.

XX sajandi algul kõikus Piirissaare koguduse liikmete arv 300-400 vahel. Jumalateenistusi viis läbi kubermangu juhtkonna poolt kinnitamata kirikuõpetaja Kavastu valla talupoeg Saveli Akintjevitš Remets. Koguduse nõukogusse kuulusid J. Antropov, J. Grišakov, P. Kozlov, esimeheks oli valitud Sergei Ivanovitš Kozlov.

1914. aasta mais kinnitas Liivimaa kubermangu juhatus uue palvemaja ehitamise plaani Piirikülas, mille algkapital moodustas 4510 rubla. Selle ettevõtmise algatajateks olid Sidor Leškin ja Nikifor Grišakov.

Eesti Vabariigi ajal elas Piirissaarel kuni 1200 inimest, neist ligi veerandi moodustasid eestlased, ülejäänud olid venelased, valdavalt vanausulised. Saarel oli kaks vanausuliste palvemaja, üks õigeusu ja üks luteri kirik. Eesti Vabariigi ajal olid kaks Piirissaare vanausuliste kogudust kantud ametlikult registreeritud ühenduste nimekirja. Neist esimese keskus asus Piirikülas, selle esimees oli S. Leškin ja kirikuõpetaja alates aastast 1924 S. Babuškin. Teine, Saareküla kogudus registreeriti 1926. aastal. Selle esimeheks oli valitud F. Feklistov, kirikuõpetaja kohuseid täitis T. Penkin. Piiriküla koguduses oli 1930. aastaks 354 liiget, Saareküla koguduses – 460. 15. mail 1925. a avati Saareküla koguduse osakond Mäe valla Berezje külas. Sellesse kuulus 82 vanausulist. Osakonda asus juhtima Averki Kaimov, sekretäriks valiti F. Fedulov.

1935. aastal oli Saareküla koguduse kirikuõpetaja A. Mironov.

12.-13. juulil 1931. a toimus Piirissaarel VIII vanausuliste kongress, millest võtsid osa Piiriküla ja Saareküla vanausulised. Kahe aasta pärast, 12.-13. juulil 1933. a toimus Piirissaarel IX vanausuliste kongress, mille töö toimus Piiriküla palvemaja ruumides. Kongressist võtsid osa seitsme Eestimaa vanausuliste koguduse esindajad, külalised Riiast ja tuntud vanausu tegelane Ivan Zavoloko.

Teise maailmasõja ajal asustasid sakslased Piirissaare elanikud ümber ja Piiriküla palvemaja põles maha. Pärast sõda üritasid vanausulised seda taastada, kuid see ei õnnestunud.

10. augustil 1945. a registreeriti Saareküla vanausuliste kogudus. Kirikuõpetaja oli Mihhail Kirillovitš Vavilov. 1949. a oli koguduse esimees Trofim Kobõlkin, 1958. aastast – D. Iljin. 1951. aastal võeti Saareküla vanausuliste kogukonna üldkoosolekul vastu otsus ühendada Saareküla ja Piiriküla kogudused ning viia läbi jumalateenistusi ja sakramenti võrdselt nii Saarekülas kui ka Piirikülas. Kuna Piiriküla palvemaja ei olnud veel lõplikult taastatud, siis kogu Piirissaare vanausuliste usuelu koondus Saarekülasse. 1952. aastal külastasid suurte kirikupühade ajal palvemaja kuni 400 inimest.

Sõjajärgsel perioodil on Piirissaare kirikuõpetajad olnud Vassili Petrovitš Amelkin, Karp Stemapovitš Karzubov, Kirill Aleksejevitš Smirnov, jumalateenistusi on pidanud ka Jelastanija Ivanovna Zahharova, 1995.-2002. a Jefrosinija Trofimovna Makovei, 2003. a Zinaida Sergejevna Romanenkova. Piirissaare koguduse esimeesteks on eri aegadel olnud J. Romanenkov, T. Romanenkov, D. Iljin, T. Kobõlkin, Z. Romanenkova.

Peipsi kalurite traditsiooni kohaselt on Peetripäeva alati tähistatud Piirissaarel. 1999. aastal see traditsioon taastati Tartumaa Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühingu toel.

Alates 2004. aastast viib jumalateenistusi läbi Matrjona Grigorjevna Jeršova, koguduse esimees on aastast 2005 Filimion Leontjevitš Kuznetsov.


 

Varnja Kogudus

Varnja (ven Вoрoнья) on üks vanimatest kaluriküladest Peipsi järve kaldal, mida mainitakse kirjalikes allikates alates 1582. aastast. Kavastu mõisa maadel asuv küla on Peipsimaa fedossejevlaste keskus. 1785. aastal õnnistati sisse avar puidust palvemaja 1820ndatel aastatel oli Varnja koguduse kirikuõpetaja Ivan Nikitin, keda peeti Dorpati maakonna vanausuliste vanemaks. 1833. aastaks oli Varnja külas ligi 350 eri seisustesse kuuluvat vanausulist ning umbes 100 pärisorja. Kogudus loodi 1835. aastal. XIX sajandi keskel leidis aset kohtulik arutamine, mille käigus paljastati kirikuõpetajaid, kes ristisid õigeusklikke ümber vanausku. Süüdistused esitati ka Varnja kirikuõpetaja I. Nikitinile. 1871. aastaks oli Varnja koguduses kuni 600 liiget.

XX sajandi alguseks oli palvemaja lagunemise äärel ning S. Fomini algatusel kogutud kohalike elanike annetuste eest tehti kubermangu arhitektile ülesandeks projekteerida uus palvela. Vana puidust palvemaja asemele ehitati telliskividest pühakoda, mis õnnistati sisse 1903. aasta 15. juunil. Palvemaja erilisus seisnes selles, et see ehitati parvedele, mis paigaldati õõtspinnase tõttu. Viietasandilise ikonostaasi maalis F. Mõznikov. Pärast 1905. aasta revolutsiooni osalesid varnjalased vanausuliste kongressidel. Kirikuõpetaja Karp Tihhonovitš Krassovski esindas Varnja kogudust 1906. aasta kongressil Vilniuses. 1916. aastaks oli koguduses üle 700 liikme. Kirikuõpetaja oli Kasepää valla Varnja küla talupoeg Simeon Fjodorovitš Kuznetsov, kes pidas jumalateenistusi üle neljakümne aasta. Sel perioodil kasvas kohalike vanausuliste kirjaoskus, alates 1913. aastas alustas tööd üheklassiline ministeeriumi kool.

Pärast 1917. aastat ulatus Varnja elanike arv tuhandeni. Peamiselt tegeleti kalapüügi ja köögiviljakasvatusega. Kolm neljandikku Varnja elanikest olid venelased, valdavalt vanausulised. Eesti Vabariigi ajal registreeriti Varnja vanasuliste kogudus 1924. a, aastatel 1926 ja 1936 toimus koguduse ümberregistreerimine.

1930. aastas oli koguduse arvukus kasvanud 920 liikmeni. Kirikuõpetaja kohustusi täitis endiselt S. Kuznetsov, koguduse nõukogu esimeheks valiti J. Kuznetsov, sekretäriks T. Gamzin.

Silmapaistev sündmus Varnja vanausuliste kogukonna jaoks oli VII vanausuliste kongress, mis toimus 19. ja 20. oktoobril 1930. a ning millest võtsid osa aukülalised Poolast ja Lätist.

Nõukogude ajal oli kirikuõpetaja Ivan Fjodorovitš Kašev (1950.-1969. a). Tema kohale asus Artemi Ignatjevitš Bulanov (1970.-1971. a), seejärel Dmitri Artemjevitš Vavilov (1971.-1987. a). Nõukogude ajal toimus kogukonna elus allakäik. Selle taassünd algas 1990. aastate keskel. 1995. a taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit ja Varnja pomoorlaste kogudus kuulub selle koosseisu.

Endises postimajas, kus varem asus kool, alustas O. Solovjova ja T. Sosnovskaja initsiatiivil tööd pereklubi; on asutatud vanausuliste muuseum. 2003. aasta 15 juunil tähistati Varnja palvemaja sajandat aastapäeva, milles osalesid paljud koguduse liikmed ja mitmed aukülalised. Pidulikku jumalateenistust ja ristikäiku juhtis Vassili Akinfjevitš Remets, kes oli koguduse kirikuõpetaja aastatel 1987-2005. Varnja vanausuliste koguduse nõukogu esinaine on Zoja Ivanovna Kutkina.


 

Väike-Kolkja Kogudus

Väike-Kolkja fedossejevlaste kogudus eksisteerib alates 1770. aastast (teiste andmete järgi juba 1740. a). Koguduse liikmed arvavad, et esimene palvemaja ehitati aastal 1710. XIX sajandi alguses muutus fedossejevlaste kogukonna keskuseks Väike-Kolkja küla, mis asus Alatskivi mõisa maadel Tartumaal. XIX sajandi lõpuks oli külas 79 maja ja 444 elanikku, mis ületas Suur-Kolkja elanike arvu. Alates 1974. aastal ehitati külasse puidust palvemaja pindalaga 163,2 m2, mis mahutas korraga 300 inimest.

Kolkja fedossejevlaste kogudus registreeriti ametlikult Liivimaa kubermangu valitsuse poolt 8. märtsil 1908. a. Selleks ajaks oli koguduses 584 liiget. Koguduse nõukogu esimeheks oli valitud Valmiera väikekodanlane F. Puzanov, tema asetäitjaks A. Galaganov. 1913. aastal kuulusid koguduse nõukogusse V. Prostakov, V, Kulakov, P. Poljakov, V. Kudrjašov, F. Gorin, I. Saborov, A. Jermakov, F. Kaptsei, L. Beluzov ja J. Okunev. Kirikuõpetaja oli 1875. aastal sündinud Alatskivi valla talupoeg Sofroni Gurjanovitš Beluzov.

Väika-Kolkja koguduse esimehe F. Puzanovi vastu algatati 1913. aastal kriminaalasi. Teda süüdistati perekonnaseisukannete võltsimises. Pooleks aastaks oli ta esimehe ametist kõrvaldatud. Kohus mõistis Puzanovi täielikult õigeks, sest vead meetrikas olid seletatavad ühest küljest vanausuliste traditsiooniga teha kandeid abiellumise ja laste sünni kohta mõne aja möödudes sündmuse toimumisest, teisest küljest põhjustas vigu enamiku koguduse liikmete kirjaoskamatus. Sama aasta juulis valisid koguduse liikmed Puzanovi esimehe ametikohale tagasi.

Eesti Vabariigi ajal jätkus Väike-Kolkja vanausuliste kogukonna areng. 1920. aastate lõpus alustati palvemajas kapitaalremonti, ent vana palvemaja oli sedavõrd väike ja niivõrd halvas seisus, et 1928. aastal rajati uus puitpalvela. Palvemaja ehituseks vajalike vahendite kogumist organiseeris P. Baranin.

1930. aastate alguseni jäi kirikuõpetajaks endiselt S. Beluzov. Tema viis läbi ka G. Frolovi kirikliku matusetalituse Rajaküla palvemajas 2. oktoobril 1930. a.

1930. aastaks oli Kolkja fedossejevlaste koguduses 485 liiget, kirikuõpetajaks valiti Jakov Sõsojevitš Krivonogov, kes pidas seda ametit aastatel 1931-1949.

16. veebruaril 1945. a registreeriti kogudus, millesse kuulus tol ajal 394 liiget, ümber nime all Väike-Kolkja Vanausuliste Kogudus. Kogudus sai tasuta ja tähtajatuks kasutamiseks vask- ja puitikoonidega kaunistatud palvemaja, kirikuriistad, muu vara ja palvemaja juurde kuuluvad abiruumid. 1949.-1973. aastatel oli kirikuõpetaja Sõsoi Andrejevitš Tsakuhhin. Tema vahetasid selles ametis välja Fevronija Andrejevna Kuznetsova ning seejärel Praskovja Perfirjevna Galaganova; alates 1990. aastate algusest viib jumalateenistusi läbi Varvara Jevstignejevna Prigoževa.

Koguduse esimehe ametikohal on eri aastatel olnud P. Jeršov, S. Lovjagin, S. Kajalin, G. Amelin, G. Poljakov, J. Gorina.

Praegusel ajal kuulub Väike-Kolkja kogudus Eesti Vanausuliste Koguduste Liitu. Koguduses on 120 perekonda.


 

Kasepää Kogudus

Kasepää küla (ven Казепель) asub Peipsi järve kaldal ning paikneb Varnja küla ja Kallaste linna vahel. Kasepää koguduse moodustavad fedossejevlased.

Kasepää küla on teada 1582. aastast (Kazepe). Juba tol ajal elasid külas nii venelased kui ka eestlased. Osa venelasi tuli siia Valge mere äärest, tuues endaga kaasa Solovetski kloostri ikoonid. 1830. aastate alguses elas Kasepääl veidi üle 500 fedossejevlase, kellel oli olemas oma palvemaja. Kohaliku pärimuse järgi ehitati palvela XVIII sajandi keskpaigas. 1930. aastal viidi see mujale ja see oli ainuke Peipsiäärne palvemaja, mida ei pitseeritud kinni Nikolai I vanausuliste vastu suunatud repressioonide ajal. Kuigi palvemaja lagunes, ei lubatud seda remontida vastavalt 1826. aasta ukaasile, mis keelas vanade palvelate remondi ja uute ehitamise. 1860ndal aastal üritas õigeusu kirikuõpetaja M. Malein viia demonteeritud palvemaja üle Varnjasse, kuid Kasepää vanausulised avaldasid selle vastu protesti. 1862. aastal ehitas koguduse liige Timofei Ivanovitš Skorodumov oma vahenditest uue palvemaja ning andis selle üle kogudusele. XIX sajandi lõpus oli Kasepää koguduses 515 liiget (250 meest ja 265 naist) ning palvelat tuli laiendada. Asjakohase palve andsid 1891. aastal sisse Fjodor Savostkin ja Gavriil Sõštšikov, ent neile vastati eitavalt. 1902. aastal projekteeris uue palvemaja kubermangu arhitekt V. Schilling. Selle kapitaalremont teostati 1915. aastal.

Pärast 1906. a 17. oktoobri usuvabaduse seaduse vastuvõtmist legaliseeriti Kasepää vanausuliste kogudus, millele anti 12. juunil 1908. a ametlik nimi Liivimaa kubermangu Tartu (Jurjevi) maakonna Kasepää vanapomoorlaste kogudus. Kasepää 689-st elanikust 542 kuulus vanausuliste kogudusse. Koguduse nõukogu esimeheks valiti Vassili Lebedev, nõukogu liikmeteks said Nestor Kuznetsov, Artemi Karzubov, Mark Timašov ja Ivan Vavilov.

Eesti Vabariigi ajal registreeriti Kasepää kogudus ametlikult ümber 1926. aasta märtsis. Kirikuõpetaja kohustusi täitsid F. Savostkin ja P. Amelkin, alates 1930. aastast – Dionisi Feopentovitš Ogurtsov. Koguduse nõukogu esimeheks valiti M. Timašov. 1930. aastaks ulatus koguduse liikmete arv 807 inimeseni. Palvemaja ikonstaasi uuendasid G. Frolovi töökoja meistrid. Kasepää vanausulised olid kõigi Eestimaa vanausulitse ühinemise algatajate hulgas. 1923. a 21. novembril toimus Kasepää palvemajas Peipsimaa vanausuliste koosolek. Ettekandega esines F. Savostkin, kes oli olnud vanausuliste Ülevenemaalise ja Baltimaade kongresside delegaat enne Oktoobrirevolutsiooni. Ta oli vanausuliste seas autoriteetne isik, kellel ei puudunud ka organiseerimiskogemused.

Nõukogude võimu tulekuga jäi Kasepää vanausuliste kogukonna elu soiku, kuid ei lakanud täiesti. 10. augustil 1945. a registreeriti kogudus Kasepää Vanausuliste koguduse nime all ning kuni 1945. aastani oli kirikuõpetaja D. Ogurtsov. 1946. aastal oli koguduses 478 liiget, 1947. aastal – 416. Kogudusse kuulus mitmeid perekondi, kes ei astunud kolhoosi.

Jumalteenistusi peeti pühade ajal. Aastatel 1954-1961 oli Kasepää kirikuõpetaja Lavrenti Jefimovitš Grišakov, kes sai õnnistuse veel 1851. aastal D. Ogurtsovilt. 21. juulil 1957. a toimus L. Grišakovi kirikuõpetaja ametisse õnnistamine, millele kogunesid enamuse Eestimaa pomoorlaste koguduste kirikuõpetajad ja esimehed – faktiliselt toimus vanausuliste sanktsioneerimata maakogu. See ei jäänud võimudel tähele panemata. Nad provotseerisid kogudusesisese konflikti, fabritseerides süüdistuse L. Grišakovi vastu, keda süüdistati 43000 rubla suuruse maksu omastamises. Ajalehtedes ilmusid laimavad artiklid, mis olid suunatud vanausuliste kirikuõpetaja vastu. Kuna L. Grišakov oli juba varem viibinud NKVD aresti all, lahkus ta kogudusest, et kaitsta oma perekonda. 1961. aasta oktoobris sai kirikuõpetajaks Anton Stepanovitš Sahharov, kelle pidas jumalateenistusi 1966. aastani. Hiljem on kirikuõpetaja kohustusi täitnud Pimen Ivanovitš Tolstov, Feoktist Ivanovitš Tsvetkov, Leonti Ivanovitš Kuznetsov ja Amvrosi Ivanovitš Sidorov, kes pidas jumalateenistusi 18 aasta jooksul. 2003. a kevadest täidab Kasepää kirikuõpetaja kohustusi Andrei Ivanovitš Sergin. Pikki aastaid juhib koguduse nõukogu tööd Jevstolija Andrejevna Amelkina. Palvemaja külastavate koguduse liikmete arv ulatub 200 inimeseni.

1995. aastal taastati Eestimaa Vanausuliste Koguduste Liit, millesse kuulub ka Peipsimaa Kasepää kogudus.


 

Kallaste Kogudus

Kallaste (ven Красные Горы) on kaluriküla, mis 1938. aastal sai linna staatuse. Kallastel on tänapäeval pomoorlaste, varem oli fedossejevlaste kogudus.

Kaluriküla Kallaste, mis asub Peipsi järve kaldal Kokora mõisa territooriumil Alatskivi vallas 39 km kaugusel Tartust, asutasid XVIII sajandil fedossejevlased, kes põgenesid siia tagakiusamise eest peamiselt Novgorodi ümbrusest. 1802. aastal rajati Kallaste külas puitpalvemaja.

Nikolai I 1926. a ukaas keelas raskolnikute palvemajade taastamise ning uute ehitamise. Algas vanausuliste tagakiusamine. 1830ndate aastate alguses jõudis repressioonide laine ka Peipsimaale. Kallaste palvemaja läbiotsimisel leiti trükitud Evangeelium, milles oli kiri „Novgorodi piiskopkonna Sava Višerski kloostri kloostriülemale annetatud Marfa Ivanova poolt”. Varem olid Kallaste koguduselt ära võetud veel kaks raamatut: „Jutustus Solovetski kloostri märtritest” ja üks miniatuuridega kaunistatud käsikiri. 1937. aastal palvemaja suleti põhjendusega, et selles olevat teostatud remonti, mis aga oli vastuolus 1926. aasta ukaasiga.

Ent koguduse elu jätkus. 1848. aastal teatas Riia piiskop Filaret Riia kuberner Golovinile: „Pärast Kallaste ja Kolkja palvemajade sulgemist muutsid sealsed kirikuõpetajad eramajad palvelateks ning peavad seal öösiti jumalateenistusi. Taolised koosviibimised leiavad aset Kallastel Saveli Kromanovi, Tartu maakonna nekrutivanema majas”. 1850. aastal avastasid võimud salajase palvela vanas puumajas. Maja kästi hävitada, kirikuõpetaja Ivan Ivanov sunniti 1851. a aprillis astuma ühisusu kiriku rüppe – Reveli Püha Nikolause kirikusse.

Aleksander II reformid parandasid mõnevõrra Peipsimaa vanausuliste olukorda. 1865. a ehitati uus palvemaja ning jumalateenistused taastati. 1903. a teostati lagunema hakanud palvemaja kapitaalremont.

1913. a 20. augustil registreeris Liivimaa kubermangu juhtkond vanausuliste pomoorlaste koguduse Liivimaa kubermangu Kallaste külas. Selle koguduse õpetajaks oli Ioann Semjonovitš Gluhharev-Russakov. Samal aastal ehitati praeguse ajani säilinud palvemajale külge kellatorn. Kirikukell osteti kohalike elanike annetustest kogutud raha eest, selle maksumus oli 1200 rubla.

Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal oli Kallaste vanausuliste kogudus üks Eesti suuremaid. Kallaste kogudus registreeriti ametlikult 1924. aastal. Hiljem toimus kahel korral ümberregistreerimine – vastavalt 1926. ja 1936. aastal. 1930. aastaks oli Kallaste koguduses 1300 liiget Kuni 1930. aastani oli kirikuõpetajaks Mokii Makarov. 4. detsembril õnnistasid kirikuõpetajad Fjodor Savostkin ja Samson Kuznetsov hingekarjaseks Nikon Dmitrijevitš Kukini. Kallaste koguduse esimeheks oli tol ajal I. Dolgošov, kes oli ka Eestimaa Vanausuliste V kongressi delegaat ning osutus valituks Eestimaa Vanausu Kiriku Nõukogusse. 1935. a valiti koguduse esimeheks T. Malõšev. 1930ndate aastate teisel poolel arreteeriti N. Kukin lühikeseks ajaks selle eest, et ta pidas kirikupühi vana kalendri järgi, kuid vabastati peagi.

Selle perioodi tähtsaimaks sündmuseks võib pidada Eestimaa Vanausuliste V kongressi läbiviimist Kallastel (17.-19. juulil 1928. a). Kongressil võeti vastu Eestimaa Vanausu Kiriku põhikiri ning valiti Eestimaa Vanausu Kiriku Kesknõukogu.

1920.-1930. aastatel tegutses Kallastel heatasemeline kirikukoor, mida juhatas Filimon Fjodorovitš Pavlov. Kallaste kogudusse kuulus ka Gavriil Frolovi õpilane ikoonimaalija ja restaureerija Mark Grigorjevitš Solntsev. Kallastel tegutsesid ka ikoonide tikkija J. Dolgošova ning N. Kukin, keda tunti kui käsikirjaliste raamatute osavat ümberkirjutajat.

1940.-1991. aastatel katkes vanausuliste koguduste normaalne elu. Algas avaliku religioonivastase propaganda ning religiooni vastu võitlemise periood. 1941. a organiseeriti Kallastel võitlevate ateistide rühmitus. Ent trotsides kõiki raskusi, püüdsid vanausulised säilitada oma elukorraldust. 1945. a registreeriti Kallaste kogudus Kallaste vanausuliste koguduse nime all; 1940ndate aastate teisel poolel oli koguduses 873 liiget. Kirikuõpetajaks kinnitati Ilja Jakovlevitš Svinkov, hiljem asusid sellele kohale Nikon Dmitrijevitš Kukin, Illarion Petrovitš Talnikov ja Nikolai Savvinovitš Šlenduhhov. Koguduse esimeheks valiti Isaak Šlenduhhov, hiljem pidasid seda ametit Trifon Ivanovitš Goruškin, Gerassim Ivanovitš Gussarov, Pjotr Timofejevitš Šlenduhhov ja Saveli Jakovlevitš Zubarev.

1960ndate aastate teisest poolest kuni 1975. aastani oli Kallaste kirikuõpetaja Fjodor Jakovlevitš Nojev, seejärel lühikest aega V. Selgitski. Jumalateenistust viisid läbi Jevstolija Sevastjanovna Šlenduhova ja Varvara Lavrentjevna Zahharova.

29. augustil 1998. a toimus Kallastel esmakordselt pärast 1940. aastat koos kõigi Eestimaa vanausuliste kogudustega patroonipüha, mida võib pidada sõjaeelse traditsiooni taastamiseks. Kallaste koguduse pikaajaline esimees Pavel Petrovitš Varunin valiti Eestimaa Vanausuliste koguduste Liidu sekretäriks.

1998. a osalesid kohalikud vanausulised Kallaste linna 60. aastapäeva ning kiriku 195. aastapäeva tähistamisel. Vanausu traditsioonide austamisest Eestis annab tunnistust fakt, et esmakordselt Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest alates tuli Kallastele riigi peaminister Mart Siiman, et õnnitleda vanausulisi nende tähtpäevade puhul. Pidustuste käigus pühitses kirikuõpetaja Vendikt Davõdovitš Selgitski linna lipu. Praegusel ajal viib jumalateenistusi läbi Hionija Ivanovna Tihhomirova.


 

Raja Kogudus

Rajaküla (ven Раюши) asub Jõgeva maakonnas Kasepää vallas. Rajaküla fedossejevlaste kogudus on asutatud 1860. aastal.

Esimene puitpalvela ehitati 1879. aastal ümber elumajast. 1902. aastal algas pühakoja ümberehitus. Selle eestvedajaks ja suureks annetajaks oli kuulsa ikoonimaali koolkonna rajaja Tšernigovi kubermangus sündinud Gavriil Jefimovotš Frolov (1854-1930). 1880. aastate lõpus tuli Frolov koos vennaga Rajakülla Tiheda küla elaniku, jõuka vanausulise J. Sofronovi kutsel. 1905. aastal, pärast usuvabaduse seaduse vastuvõtmist, otsustasid Rajaküla elanikud anda palvemajale kiriku välimus. Kõik kiriku ehitamise, kaunistamise ja sisseseadmisega seotu võttis enda kanda G. Frolov. Pühakoja ehitus lõppes 1910. aastal, selle kaunistamine maalingutega aga alles 1920. aastatel. Mitu ikooni maalis Frolovi õpilane Pimen Maksimovitš Sofronov. Mitmetasemelist ikonostaasi kaunistasid G. Frolovi ja tema õpilaste maalitud ikoonid, millel oli kujutatud ligi 200 Vana Testamendi stseeni, nendega olid orgaaniliselt ühendatud 15 iidset Novgorodi meistrite ja 6 vanapomoori ikooni. Järve kaldal asuvat viie torniga kirikut peeti õigustatult Eesti kauneimaks. G. Frolovi teened ei piirdu pühakoja rajamise ja kaunistamisega. Mitu Rajaküla elanike põlvkonda õppisid tema juures kuulsat kirikulaulu. Tema initsiatiivil hakati vanausuliste lastele õpetama koolis kirikuslaavi keelt. Ent suurimaks Rajaküla vanausuliste kogukonna saavutuseks peetakse siiski ikoonimaali koolkonna rajamist, mida juhtis G. Frolov. Tema õpilaste seas on mitmeid kuulsaid nimesid: P. Sofronov, F. Mõznikov, D. Poljakov, N. Gluhhov. Rajakülas käisid palverännakutel Baltikumi kuulsad vanausulised. Siin on korduvalt käinud I. Zavoloko, kes kirjutas üles G. Frolovi, T. Berezini ja K. Gluhhovi esitatud vaimulikke värsse. Askeetlikku elu elanud Frolovil perekonda ei olnud, kuid tema majas elas alati mitu inimest, kes olid pühendanud end Jumalale. Paul Ariste, kes käis Rajakülas teadusekspeditsioonil, on teatanud viiest mehest ja kahest naisest, kes elasid ikoonimaalija G. Frolovi majas. Frolovi autoriteet ja kuulsus olid niivõrd suured, et tema matustele, mis toimusid 1930. aasta 2. oktoobril, kogunes ligi kaks ja pool tuhat inimest.

1928. aastal toimunud V vanausuliste kongressil esindasid Raja kogudust P. Sofronov ja J. Kekišev. Kogudus oli ka Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu liige. Pärast G. Frolovi surma olid kirikuõpetajateks D. Gluhhov, T. Berezin ja aastast 1939 Akinf Fjodorovitš Pissarev.

Teise maailmasõja ajal (1944. a 30. augustil) langes Rajaküla palvemaja tuleroaks, kuid säilis unikaalne raamatukogu, mis asutati juba 1718. aastal ning sisaldas üle 200 raamatu. Külaelanikel õnnestus päästa ka osa ikoonidest.

10. augustil 1945. a registreeriti kogudus vastavalt uutele reeglitele. 1946. aastal oli koguduses 444 liiget; sellesse kuulusid Raja, Kükita ja Tiheda külade elanikud. Usklikud kasutasid väikest puidust palvemaja, mis oli ehitatud aastal 1903, varem kasutati seda palvelana talviti. Kirikuõpetaja kohustusi täitis endiselt A. Pissarev. Pärast tema surma valiti õpetajaks Paramon Timofejevitš Annikov, kes pidas jumalateenistusi aastatel 1946-1957. 1957. aasta juunis sai kirikuõpetajaks Akim Georgijevitš Malõšev, kes pidas seda ametit 1975. aastani. Koguduse esimeesteks on olnud Guri Mihhailovitš Ventšikov, Jefim Jegupovitš Kekišev, Anani Maksimovitš Krivonogov, Zosima Sampsonovitš Jotkin ja Ossip Sampsonovitš Jotkin.

1990. aastal taastati pühakoja 50-meetri kõrgune kellatorn, alates 2003.-2004. aastatel on remonditud talvepalvelat ja taastatud sõjatules hävinud palvemaja vundament.

Z. Jotkin oli aastatel 1995-1998 Eesti Vanausuliste Liidu esimees. Pärast 2004. aastal toimunud ümberregistreerimist Raja kogudus Liitu ei kuulu.


Praegusel ajal on koguduse esimees Ivan Ivanovitš Lunin, kirikuõpetaja kohustusi täidab Fevronija Maksimovna Filippova.

 

Mustvee Kogudus

Mustvee küla (Jõgeva maakond) sai asula staatuse 1921. a ja linna staatuse 1938. aastal.

Esimesed kirjalikud allikad Mustvee küla kula (ven деревня Чёрная (Чорна) voi посад Черный) kohta, mis asub Peipsi järve kaldal, pärinevad aastast 1493. XVIII sajandil moodustasid suurema osa Mustvee elanikkonnast fedossejevlased, kes põgenesid Venemaalt usulise tagakiusamise eest. XIX sajandi algul oli külas 371 maja, elanikke oli üle 1900. 1802. aastal ehitas kaupmees Ioakim Gorjuškin puidust palvemaja. Eri aegadel täitsid kirikuõpetaja kohustusi Sofron Vassiljev ja Abram Danilov. Viimane saadeti 1836. aastal kloostrisse, mis asub Konevetsi saarel Laadoga järve loodeosas, sest ta ristis vanausku lapsi, kes olid pärit peredest, kus vanemad olid erineva usutunnistusega. 1836. aastaks oli Mustvees ühtekokku 877 vanausulist: 332 eri seisusest inimest, peamiselt väikekodanlased ja 545 pärisorja. Mustvee oli kõige suurem vanausuliste kogudus Lõuna-Eestis. Võitluseks vanausu vastu rajati 1836. aastal P. Boltovi majja õigeusu kirik. Vanausulised hakkasid kogunema Anna Isakova majas, olles kaunistanud selle 35 ikooniga. Alates 1840. aastast tulevad Mustveesse esimesed ühisusulised. Vanausuline Kirill Grinkin sunniti koos perega üle minema ühisusku pärast seda, kui ta oli pidanud palvemajas õigeusu kiriku ja vaimulikkonna vastase kõne.

7. jaanuaril 1848. a pitseeris politsei kinni vanausuliste palvemaja koos kõigi kirikuriistade, ikoonide ja muu varaga. Vanausuliste kirikuõpetaja Sofron Sofronov, kuulsa ikoonimaalija Pimen Sofronovi vaarisa, läks koos koguduse liikmetega alguses Dorpati kohtusse, seejärel aga Riiga kuberneri enese juurde õiglust taga nõudma. Dorpatis arreteeriti vanausulised kolmeks kuuks. 1848. aasta maist augustini toimus Mustvee vanausuliste ühisusku ümberristimise aktsioon. Kohapeale olid välja kutsutud neljakümnest sõjaväelasest koosnev komando, mida juhtisid kaks allohvitseri. Sõjaväelased peatusid kohalike elanike majades. Vanausuliste veenmiseks olid kohale kutsutud mitu ühisusu preestrit Peterburist ja Venemaa sisekubermangudest. 29. mail õnnistati kinnipitseeritud vanausuliste palvemaja ühisusu kabeliks ning 1849. aastal ühisusu kirikuks. Sellise tegevuse tagajärjel kahanes Mustvee vanausuliste kogudus ja sellese jäi 731 inimest. Pärast Nikolai I surma vähenesid vanausuliste vastu suunatud repressioonid, kuigi ametlikku tegutsemisluba neile ka ei antud. Ühekorruseline kivivundamendi ja laastukatusega puitpalvela ehitati umbes 1864. aastal. See asus maal, mille olid kogudusele annetanud Mustvee majaomanikud. Palvemaja hävis tules Teise maailmasõja ajal, kuid on säilinud fotomaterjalid ja seda külastanud vanausuliste mälestused.

Esimese Vene revolutsiooni ajal toimunud demokraatlikud ümberkorraldused puudutasid ka vanausu kirikut. 14. augustil 1907. a registreeriti pomoorlaste Mustvee kogudus. Kogudusse kuulus 211 liiget, esimeheks sai Matvei Landsberg, kirikuõpetaja ametit pidas alates 1906. aastast Jefim Nikitin, 1913. aastal asus tema kohale Mokei Makarov. Selle perioodi koguduse elu üheks tähtsaimaks sündmuseks oli Liivimaa kubermangu vanausu kirikuõpetajate kongress, mida peeti Mustvee palvemajas 1908. aasta lõpus. 1910. aastaks oli koguduses 1110 liiget, neist mehi 562. 1915. aastal valiti koguduse nõukogu esimeheks Jakov Berezin, nõukogusse kuulus 18 inimest, nende hulgas U. Baškirov, P. Baranin, O. Kolpakov jt.

1915. aastal jäi kogudusse 618 liiget, sest 13. oktoobril 1913 eraldus sellest rühm vanausulisi, millesse kuulus üle kuuekümne inimese ja mida juhtisid Andrei Sumin, Feodossi Gužov ja Terenti Klimov. Nad asutasid teise, pomoorlaste koguduse. Uue koguduse esimeheks valiti Sõsoi Topkin, hiljem astus tema kohale Ivan Segejevitš Kutuzov. Et kogudusel ei olnud oma palvemaja, peeti jumalateenistusi ja koosolekuid Vassili Gužovi majas. Koguduste liikmete üldkoosolekul, mis toimus 1917. aasta 8. jaanuaril, otsustati moodustada ühine Mustvee vanausuliste kogudus, mille esimeheks valiti Jakov Berezin.

Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist algas Mustvee vanausuliste elus uus etapp. 1926. aastal toimus koguduse ümberregistreerimine, mille ametlikuks nimetuseks sai Mustvee vanausuliste ühing ning võeti vastu uuendatud põhikiri. 1936. aastast sai koguduse ametlikuks nimetuseks Mustvee Vanausuliste Usuühing. Kogudus oli suur: 1930. aastate alguseks oli selles 1850 liiget. 1929. aastal külastas Mustveed tuntud läti vanausu tegelane Ivan Zavoloko, kes pidas palvemajas ettekande teemal „Riituste tähtsusest” ning Mustvee Vene koolis loengu „Rahvakunst vene külas”.

Sellel perioodil koguduse elu tähtsündmusteks olid uue palvemaja ehitamine (1927-1930), vaimuvalgustuslike kursuste (1933) ja kirikulaulu kursuste avamine (1939). Sellest, kui suur osa oli täita Mustvee kogudusel kogu Eestimaa vanausuliste elus, annab tunnistust fakt, et XVI vanausuliste kongressil, mis toimus 1939. aastal Mustvees, võeti vastu otsus tuua Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu tegevus üle Tallinnast Mustveesse.

Uue palvemaja ehitamise idee sündis 1914. aastal, mil korraldati annetuste kogumine ning D. Glubokov annetas maatüki, millele pidi rajatama palvela. Maailmasõda, revolutsioon ja Eesti eraldumine Vene Impeeriumi koosseisust takistasid selle idee elluviimist. Eesti Vabariigi ajal olid uue palvemaja ehitamise eestvedajateks A. Gužov ja D. Blohhin; neid toetas Riigikogu liige, Mustveest pärit vanausuline P. Baranin. Palvela projekteeris J. Jansen, ehitasid kohalikud meistrid N. Nikulin, A. Vassiljev ja V. Krasnov. Algselt oli see ehitatud palkidest, kuid mõne aasta möödudes fassaad krohviti ning palvemaja omandas kivist ehitise välimuse. Palvemaja kaunistamises osalesid tuntud Peipsimaa ikoonimaalijad G. Frolov, P. Sofronov ja M. Solntsev. Eesti suurima vanausuliste palvemaja sisseõnnistamine, mis oli seitsmekorruselise maja kõrgune ning mahutas üle tuhande inimese, toimus 1930nda aasta juunis. Tänav, millel pühakoda asus, nimetati selle auks Vanausuliste (Staroobrjadtšeskaja) tänavaks. Sisseõnnistamise päeval oli kirikus 3500 inimest. 1933. aastal teostati kiriku põhjalik ümberehitus, 1935. aastal ümbritseti palvela malmist piirdeaiaga.

1940. aasta juuniküüditamiste laine ei möödunud ka Mustveest. Paljude heal järjel olnud vanausuliste perekonnad saadeti välja, palvemajad suleti, jumalateenistusi peeti salaja, eramajades.

Pärast Teise maailmasõja lõppu alustas Mustvee vanausuliste kogudus kooskäimist uutes tingimustes, saanud 1945. aasta 10. augustil tõendi registreerimise kohta. Vaatamata koguduse esimehe A. Gužovi ja tema pere küüditamisele Siberisse (Gužov hukkus Leningradi vanglas „Krestõ”), jätkus koguduse ja palvemaja tegevus. 1946. aastal oli koguduses üle 700 liikme, jumalateenistusi peeti nii palvelas kui ka väljas.

Viimase seitsmekümne aasta jooksul on koguduse juhatuse esimehe kohale lisaks juba mainitud A. Gužovile ja D. Blohhinile valitud I. Landsberg, G. Ventšikov, J. Kulkov, J, Troškin, I. Prussakov, I. Topkin. Kirikuõpetajad on olnud Ioann Kanošin, Ioann Jevdokimov, Prokopi Zarubin, Sampson Suvorov, Trifon Jerofejev ja Vassili Kanošin (suri 1999. a).

Nõukogude perioodi tähtsaimaks sündmuseks koguduse elus oli Venemaa ristimise 1000. aastapäeva tähistamisele pühendatud jumalateenistus 1988. aastal, mille korraldasid L. Grišakov ja Mustvee koguduse juhatus.

Praegu on Mustvee vanausuliste kirikuõpetaja Ignati Trofimovitš Gužov, kes õnnistati ametisse Mustvee palvemaja 70ndal aastapäeval.


 

Kükita Kogudus

Kükita (ven Кикита) küla asub Tartu maakonnas Kasepää vallas. Kükital asub pomoorlaste kogudus.

XVIII sajandi alguses said üheksa vene talupoega Laius-Tähkvere mõisalt rendiks maad. Arvatakse, et küla esialgne nimi oli Nikitovka, mis oli pandud selle asutaja, Ivan Nikitini järgi, kes põgenes siia tagakiusamise eest koos ühega bojaaridest Morozovitest. 14. septembril 1740. a õnnistati sisse nende ehitatud palvemaja. Palvemajja toodi neli kirikukella, vajalikud kirikuriistad ja jumalateenistusraamatud. XIX sajandi alguses oli kirikuõpetajaks isa Ioann. 1812. aasta sõja ajal külastasid Kükita palvemaja vanausulised kasakad. Jumalateenistust viis läbi nendega koos reisinud kirikuõpetaja isa Mihhail, kasakad laulsid ise kooripealsel. Enne ärasõitu annetasid nad Kükita palvelale mitmeid väärtuslikke esemeid. 1833. aastaks oli Kükita koguduse hingekirjas ühtekokku 397 vanausulist: 322 eri seisustest inimest ning 75 pärisorjast talupoega.

1830. aastate alguses, mil Kükita kirikuõpetaja oli Riia alluvusse kuuluv Ignati Trifonov, hakati Kükita vanausuliste kogukonda taga kiusama. 1832. aastal rekvireeris komisjon, mille koosseisu kuulusid riigiametnikud, Dorpati kirikuõpetaja juuresolekul kirikuraamatud, ikoonid, kirikuriistad ja suure kirikukella. Võõrandatud esemed saadeti Alatskivi mõisasse. Vaid mõisniku sekkumine aitas tagasi tuua osa konfiskeeritud varast. 1837. aastal pitseriti Kükita palvemaja kinni, sellesse jäi hoiule mitu suurt kirstu ikoonidega. Kükita vanausulised esitasid korduvalt võimudele palveid avada palvemaja ning tagastada kirikuriistad, raamatud ja ikoonid. Ent vastavalt Siseasjade Ministeeriumi 1846. aasta 8. jaanuari korraldusele palvemaja demonteeriti ning ikoonid ja kirikuraamatud anti üle Mustvee küla ühisusu kirikule. Kaks Alatskivi mõisas hoiul olnud kirikukella anti üle Tartumaa praostile. Viimane käskis anda kellad üle uutele eestlastest õigeusklike kogudustele, mitmeaastaste läbirääkimiste järel viidi kirikukellad Mustvee ühisusu kirikusse.

1851. aastal hakkasid Kükita vanausuliste kogukonnas uuesti toimuma koosolekud. 1863. aastal kukkus vana palvemaja kokku ning järgmisel aastal hakkasid Kükita küla elanikud taotlema uue palvela ehitamist. Neil õnnestuski saada uue palvemaja ehitamiseks luba, kuid sellel ei tohtinud olla mitte mingisuguseid tunnusmärke. Ehitusmaterjali kinkis kogudusele Raadi mõisnik Carl Eduard von Liphardt, maatüki, millele rajati palvela, annetas koguduse liige Pjotr Iljitš Amelkin. Koguduse liikmete endi jõududega ehitatud palvemaja õnnistati sisse 24. juunil 1865. a; kirikuõpetajaks sai M. Mõznikov. 1882. aastal ehitati palvemaja kõrgemaks, 1902. aastal kaunistati selle sisemus. Raja külas elanud Gavriil Frolovi õpilane Filipp Andrejevitš Mõznikov maalis ikonostaasi kaks ülemist rida. 1908. aastal restaureeris osa vanadest ikoonidest Jurjevi ikoonimaalija Dementi Nikiforovitš Poljakov. Kükita kirikuõpetajateks olid XIX sajandi lõpus – XX sajandi alguses lisaks juba mainitud M. Mõznikovile Ivan Harlampijevitš Bondarev 1884-1886), Trofim Lavrentjeviš Banštšikov, Stefan Afanasjevitš Karamnov (1886-1888), Ivan Kuzmitš Larin (1888-1889), Ivan Harlampijevitš Bondarev (1890), Jakov Gavriilovitš Krasovski (1890-1898), Daniil Sergejevi tš Žirnov (1898-1919). Vastavalt 1910.-1916. aastate aruannetele ületas koguduse liikmete arv 700 inimese.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni registreeriti ametlikult Kükita vanausuliste kogudus (1926. a), see kuulus ka Eestimaa Vanausuliste Koguduste Liitu. Registreerimise ajaks kuulus kogudusse 791 inimest (152 perekonda). Kirikuõpetajad olid Grigori Gavriilovitš Glubokov (1919-1929) ja Ossip Ivanov. 1937. aastal keelati viimasel elada Lõuna-Eestis ja Tallinnas, sest ta pidas ülestõusmispüha jumalateenistusi vana kalendri järgi. Alates 1939. aastast oli kirikuõpetaja Jermolai Fabritšnikov.

1930. aastate teisel poolel uuendati Kükita palvemaja. 1938. ja 1939. aastatel toimusid selles XII ja XIII Eestimaa vanausuliste kongressid. Enne sõda organiseeriti Kükital kuulsa kirikulaulu kursused, mida juhatas I. Kulev.

Teise maailmasõja ajal põles Kükita palvemaja maha. 1949. aastal ehitati kohalike elanike toel uus, senini olemas olev palvela. Viimasena täitis kirikuõpetaja kohustusi Matvei Fjodorovitš Buhvostov. Hetkel juhib kogudust Jevdokia Annikova.


 

Tallinna Kogudus

Esimesed andmed Tallinna (Reveli) vanausuliste kohta pärinevad XVIII sajandist. Arvataks, et nende seas oli nii põgenikke Venemaa sisekubermangudest, kes pagesid siia tagakiusamise eest kui ka Paldiski kindlusest vabanenud vanausulisi, kes olid sinna välja saadetud juba Peeter I ajal. Tallinna vanausulisi toetas kohalik võim, mille esindajad olid valdavalt luterlased.

1807. aastal ehitati Revelisse puitpalvela, mis asus vanausulisest kaupmehele Moisei Proklovile kuuluvas majas. Palvela juures asus vaestemaja, mida peeti üleval kaupmeeste A. Mihhejevi ja M. Proklovi vahenditest ning kus veetsid oma elupäevade lõppu vaesed ja üksikud vanausulised. Samas asus ka vanausuliste kalmistu. Vastavalt Reveli vanausulistest kaupmeeste vanema Põhtini andmetele elas Revelis tol ajal 160 vanausulist. Kirikuõpetajad olid erinevatel aegadel Jefim Fotejev (Fatejev), seejärel Semjon Jakovlevitš Kuznetsov. 1820.-1840. aastatel teostati Revelis ranget kontrolli vanausuliste üle, sest tegu oli kubermangulinnaga. Sellest annavad tunnistust Reveli praostkonna ülema iga-aastased raportid. Kirikuõpetaja J. Fotejev oli salajase politseijärelvalve all. Sellistes tingimustes ei saanud Reveli vanausuliste kogukond areneda, nende arvukus vähenes järk-järgult ning 1865. aastaks jäi Tallinna vaid 20 vanausulist. Maja, milles asus palvela, müüdi maha ning vanausulised kogunesid ühispalveteks erakorteritesse.

Tööstuse areng Tallinnas tõi endaga kaasa vanausuliste arvukuse kasvu mujalt sisserännanute arvelt. 1886. aastal kuulutasid 25 Tallinna elanikku end vanausulisteks, 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmetel oli neid juba 46. Ent selline usklike arv oli siiski koguduse loomiseks ebapiisav. 1898. aastal suleti Eesti vanim vanausuliste kalmistu. Edaspidi maeti vanausulisi Aleksandr Nevski kalmistule ning alles 1936. aastal eraldati neile koht Liiva kalmistul.

1905. aastal hakkas väike vanausuliste initsiatiivrühm tegelema Tallinna koguduse ja selle varade taastamisega, ent kuni 1917. aasta revolutsioonini ei õnnestunud kogudust ametlikult registreerida.

Eesti Vabariigis toimus 1924. aastal Tallinna pomoorlaste koguduse ametlik registreerimine. 1926. aastal tuli kogudus ümber registreerida vastavalt uuele ühenduste seadusele ning 1936. aastal lülitati Tallinna kogudus Eesti usuühingute registrisse. 1920. aastate lõpuks kuulus Tallinna kogudusse 50 perekonda, selles oli 125 liiget, kellest paljud olid pärit Peipsimaalt. 1920ndatel aastatel ehitatud palemaja hävis tulekahjus, mille põhjustas ettevaatamatult põlema jäetud küünal. Kuni 1930. aastani toimusid vanausuliste ühised jumalateenistused erakorterites. Seejärel eraldas koguduse esimees Filaret Fjodorovitš Prussakov ühispalvusteks korteri Tehnika tänaval majas nr 12. Organiseeriti õhtused usuõpetuse kursused.

1930. aastal ehitas luterlane Ado Mäeberg palvemaja, sest selline oli olnud tema abikaasa, vanausulise Stefanida Andrejevna Mäebergi viimane tahe. Suure annetuse palvela ehitamiseks tegi koguduse liige Jefimija Sapožnikova. Abielupaar P. ja K. Baraninid andsid suure panuse ikonostaasi ja palvemaja sisemuse sisseseadmiseks. 26. detsembri 1930. a õnnistati sisse uus palvemaja, mis asus aadressil Kanarbiku 6. Kirikuõpetajaks oli uues palvelas kuni oma surmani 1945. aastal Ivan Mitrofanovitš Podgornõi.

23.-24. juunil 1936. a toimus Tallinnas XII vanausuliste kongress, millest võtsid osa 10 Eestimaa vanausuliste koguduse esindajad. Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimeheks valiti P. Baranin; kuni 1938. aastani asus Liidu juhatus Tallinnas.

Pärast sõda olid Tallinna koguduse kirikuõpetajad Ivan Fjodorovitš Kašev (1945-1949), Mihhail Aleksandrovitš Abakanov (1949-1961), Adrian Leonidovitš Rogozin (1961-1965), suurepärane kirikulaulu ja kirikumäärustiku tundja Mina Ivanovitš Baranov (1966-1992), kes esindas korduvalt Eesti vanausulisi nii Vaimulikus Komisjonis kui ka Kõrgemas Vanausu Nõukogus Leedu NSVs.

Alates 1992. aastast peab jumalateenistusi Anna Borissovna Vankova, täna kellele on Tallinna kogudus ainuke vanausuliste kogudus Eestis, kus peetakse täismahus jumalateenistusi laupäeviti, pühapäeviti, pühade-eelsetel päevadel ja pühade ajal. Koguduse juhatuse esinaiseks on valitud Aleksandra Jefimovna Fomina. Tallinna koguduse liikmete hulgas on Peipsimaalt, Lätist ja Venemaalt pärit vanausulisi. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel nimetasid 246 tallinlast end vanausuliseks. Tänapäeval kuulub palvemaja riigile.

 

Tartu Kogudus

Tartu vanausulised ühinesid kogudusse 1740. aastal. Juba XVIII sajandi lõpus oli nende seas väga jõukaid ja lugupetud inimesi nagu III gildi kaupmehed F. Grebenštšikov ja M. Rundaltsov. 1826. aastaks oli Tartus 145 vanausulist (70 meest ja 75 naist), 1833. aastaks vastavalt 67 meest ja 90 naist. 1846. aasta andmetel oli maakonnalinnas Dorpatis registreeritud 296 vanausulist, kes ei palvetanud tsaari eest ja 10 vanausulist, kes tunnistasid vaimulikkonda. Koguduse liikmetel oli olemas väike puitpalvela ja vaestemaja, milles elas korraga kuni kümme inimest.

Nikolai I valitsemise ajal Dorpati vanausulisi represseeriti ning nad olid range politseijärelvalve all. 1835. aastal suleti vanausuliste laste kool, järgmisel aastal saadeti õigeusu kloostrisse 79-aastane kirikuõpetaja Abram Danilov ja Makar Vassiljev, sest nad ristisid õigeusklikke ümber vanausku. Kirikuõpetaja kohale asus Ivan Fadejevitš Ptitškin, seejärel Nikolai Mošarov. 1849. aastal saadeti viimane välja Wesenbergi (Rakveresse), kust tal lubati naasta alles 1857. aastal.

Ent mitte ainult kirikuõpetajad ei astunud kohtu ette oma usutunnistuse tõttu. 1847. aastal algatati kohtuasi Dorpati kodanlase Agafja Fjodorova vastu, kes soovis kasvatada oma lapsi vanausu vaimus. Vanausulistele esitati mitmeid süüdistusi nekrutiks minekust hoidumises ja elamislubade ebaseaduslikus edasiandmises. 1851. aastal tehti katse tuua Dorpati palvemaja vaimulikkonda ühisusuline salmilaulja, et agiteerida vanausulisi ühisusku üle minema ja sundida lapsi õigeusku ristima. 1859. aastal keelati Dorpati vanausulistele oma kirikuõpetajad, palvetada lubati vaid eramajades. Püstitati küsimus vanausuliste kalmistu kaotamise kohta.

XIX saj 60. aastate alguses jättis valitsus, mis oli ametis globaalsete reformide läbiviimisega, vanausulised rahule. 1862. aastal alustati koguduse vahenditest palvemaja ehitamist Põik tänaval; sellel ei olnud ei kellatorne ega muid tunnusmärke. Maatüki kinnistusraamatu numbriga 296 annetas lesk Anastassija Korabljova. 1864. a ostis selle üles Vassili Timofejevitš Barhov. 11. detsembril 1865. a kinnistati Põik tänava maatükk, „millel asus tugev puitmaja”, kaupmees Semjon Petrovitš Rundaltsevi nimele, kes osales agaralt palvemaja ehitamises. Sellest ajast peale hakati jumalateenistusi pidama palvemajas. 1908. a pärast S. Rundaltsovi surma algas vastavalt tema testamendile maatüki kinnistamise protsess „Liivimaa kubermangu Dorpati linna vanausuliste pomoorlaste kogukonna nimele”, mis lõppes koguduse kandmisega kinnistusraamarusse 23. jaanuaril 1910. a.

XIX sajandi teisel poolel oli Dorpatis juba ligi 500 vanausulist, kes asusid elama kompaktselt, enamasti III politseijaoskonna territooriumile. Nende hulgas oli inimesi, kes seisid väikekodanlaste valgustamise eest, kelle hulka nad ise kuulusid. Dorpati vanausulisest kaupmees Pjort Jakovlevitš Šamajev pärandas oma varanduse linnale. 1872. aastal asutati selle protsentidest Šamajevi stipendium, mida said väikekodanlaste peredest pärit õppurid. Seda stipendiumi sai näiteks Gustav Suits õpingute ajal Helsingi Ülikoolis. Eesti Vabariigis haldas seda stipendiumi Tartu linnavalitsus, Šamajevi stipendiumi said nii eestlastest kui ka venelastest vaesed üliõpilased. Šamajevi portree rippus kuni 1917. aastani Baltikumi vanima Aleksandri Gümnaasiumi aulas (praegune M. Reiniku kool). Dorpati väikekodanlastest vanausulised astusid sugulussidemetesse Peipsimaa vanausulistega ning seetõttu toimus nende liikumine maalt linna ja vastupidi.

XIX sajandil olid Dorpati palvemaja kirikuõpetajateks lisaks juba mainitud A. Danilovile, M. Vassiljevile ja N. Mošarovile ka Prokofi Ivanovitš Kondratjev ja Ivan Harlampijevitš Bondarev. Vastavalt 1897. aasta rahvaloenduse andmetele oli Tartu vanausuliste arv tõusnud 465 inimeseni (202 meest ja 254 naist), neis kirjaoskajaid 167 (115 meest ja 52 naist).

Vastavalt 1906. aasta 17. oktoobri ukaasile registreeriti Tartu vanausuliste kogudus nime all Liivimaa kubermangu Jurjevi linna pomoorlaste kogudus. Tartu kogudust juhatas 9-liikmeline nõukogu, mida valiti kolmeks aastaks ja selle eesotsas oli juhatus. Moodustati koguduse nõukogu, mida 1909. a juhatas Ivan Saveljevitš Kozlov, esimehe abiks valiti Pjotr Frolovitš Belobvrov. 1913. aastal kuulusid Tartu vanausuliste koguduse juhatusse Ivan Sõštšikov (esimees), Ivan Sokolov (esimehe asetäitja), Fjodor Orlov, Pjotr Belobrov, Ivan Kolišenkov, Ilja Nikolajev, Ivan Annuškin, Ivan Polin ja Fedot Peklevkin. Kirikuõpetaja oli Gavriil Jakovlevitš Sõštšikov, tema pidas ka meetrikaraamatuid, sest oli ka koguduse eestseisja.

Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aasta veebruaris nimetati Jurjevi vanausuliste kogudus ümber Tartu koguduseks. Seda registreeriti ümber kolmel korral (1924., 1926., 1936. aastal). 1920. aastate alguses käisid vanausuliste jumalateenistusel mõnda aega ka Uspenski kiriku koguduse liikmed, sest viimases peeti jumalateenistusi uue kalendri järgi.

Tartu kogudus võttis aktiivselt osa Eesti Vanausu Kiriku rajamises. Vastavalt V vanausuliste kongressi otsusele asus Eesti Vanausu Kiriku keskus, mille eesotsas oli J. Grišakov, aastatel 1928-1932 Tartus. 1929. aasta novembris toimus Tartu palvemajas VI vanausuliste kongress, millest võtsid osa kaheksa koguduse esindajad.

1930. aastate alguseks oli Tartu koguduses 450 liiget, 1939. a oli liikmeid juba ligi 500. Palvemaja kambris töötas raamatukogu. Kuni 1930. a oli kirikuõpetaja G. Sõštšikov, kelle vahetas ametis välja Andrei Jakovlevitš Kabatski (1871-1956). Koguduse juhatusse kuulusid I. Sokolov, Z. Kuznetsov jt. 1920.-1930. aastatel mängis koguduse elus olulist rolli Jefrem Jakovlevitš Grišakov, keda valiti korduvalt Eesti Vanausuliste Kiriku Kesknõukogu esimeheks ja Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimeheks (1938). Ehituskomitee esimehena algatas ta palvemajale kivist kirikutorni juurdeehituse. Kirikutorni projekteeris 1931. aastal arhitekt A. Podtšekajev. 1931.-1935. aastatel kuulus Tartu vanausuliste kogudusse tuntud vanausu tegelane Lev Sergejevitš Murnikov, kes organiseeris koos L. Griškovi, J. Grišakovi pojaga, laste jaoks pühapäevakooli.

1932.-1940. aastatel töötas Tartus vanausuliste noortering, mille asutajateks olid J. Grišakov, I. Anuškin ja Z. Kuznetsov ning mida juhatasid Z. Kuznetsov ja L. Grišakov. Noorteringis viidi läbi vaimuvalgustuslikku tööd nii laste kui täiskasvanutega, moodustati vaeste koguduste abistamise fond, korraldati lastepidusid. 1940. aasta aprillis avati noorteringi filiaal Kükita külas, seda juhatas K. Malõšev. Koguduse juures tegutses suurepärane kirikukoor.

Nõukogude vägede sissetung Eestisse 1940. aastal ning hilisem Saksa okupatsioon katkestas koguduse elu normaalse arengu. Noortering lõpetas töö. 12. juulil 1941. a põlesid pommitamise tagajärjel tekkinud tulekahjus maha palvemaja kellatorn, raamatukogu ja ikonostaas. Osa vanausulisi pidas ühispalvusi J. Grišakovi majas Riia tn 8, kirikuõpetaja oli Fjodor Grigorjevitš Lizunov. Ülejõel pidas jumalateenistusi A. Kabatski. Need toimusid Anna Davõdovna Antonova majas Raatuse tn 58.

Pärast sõda Tartu vanausuliste kogudus taasühines. Erinevalt teistest kogudustest seda ei registreeritud, sest ei õnnestunud märkida aadressi, kus toimusid jumalateenistused (1944. a J. Grišakovi maja ja Põik tn asunud palvela hävisid). Hiljem oli ümberregistreerimine tunduvalt raskem. 1948. aastal taastati palvemaja säilinud osa, kuid selles hakkas paiknema majavalitsuse kantselei. Tartu vanausuliste kogudusel õnnestus registreeruda alles 1955. aastal. Pärast mitmekordseid palvete esitamisi tagastati palvemaja vanausulistele. Koguduse juhatusse, kes tegeles palvela ülevõtmise ja sisseseadmisega, kuulusid A. Murnikov (esimees), I. Kopalinov, K. Smirnov, R. Mõznikova, P. Savostkin, M. Remets. A. Stepanov ja F. Lizunov. Palvemaja sisseseadmiseks koguti kirikuraamatuid ja ikoone üle kogu Eesti. Osa ikonostaasist maalis G. Frolovi õpilane M. Solntsev. Vanausulised soovisid palvemaja täielikku taastamist, kuid ei saanud selleks võimudelt luba.

Nõukogude ajal olid kirikuõpetajateks Samson Timofejevitš Kobõlkin, Ignati Grigorjevitš Rodionov, Aleksandr Lvovitš Murrnikov, Lavrenti Jefremovitš Grišakov, Lavrenti Vassiljevitš Grišakov, Ivan Saveljevitš Kulev, Potapi Jermilovitš Savostkin. Juhatuse esimehe ametisse olid valitud A. Murnikov, P. Savostkin, A. Grišakov, V. Feklistov, G. Tuksov.

2000. aasta rahvaloenduse andmetel kuulutas 483 üle 15-aastase tartlase end vanausuliseks. Käesoleval ajal on Tartu koguduses registreeritud 167 liiget, palvemaja külastavate inimeste arv ületab 300. Alates 1997. aastast peab suuremat osa jumalateenistusi Jekaterina Fokijevna Grišakova; aastast 2003 tegeleb koguduse asjaajamisega Anna Nikolajevna Ostova. Tartu kogudusse kuuluvad ka umbes 70 kilomeetri kaugusel Tartust asuva Berezje küla elanikud. Tartu vanausuliste seas on tuntud inimesi: Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimees P. Varunin, füüsika-matemaatika teaduste kandidaat F. Savihhin, vanausu ajaloolane V. Grišakov. Tartu vanausuliste kogudusse kuulus ka Peipsimaa murrete uurija, Tartu Ülikooli õppejõud T. Murnikova (1913-1989), kes oli kirikuõpetaja A. Murnikovi abikaasa.